Kirjad jõuluvanale

Kirjade kirjutamine jõuluvanale või päkapikkudele on kujunenud üheks osaks jõulutraditsioonist. Jõuluvana Postkontor Snow saab igal aastal vahvaid kirju lastelt üle maailma, kõiksugu erinevates keeltes. Nii, et vahepeal tulevad päkapikud jõuluvanale appi laste kirju tõlkima. Neli aastat on Jõuluvana Postkontor Snow jõuluvana koos abilistega kirjutanud tuhandeid kirju üle maailma. Kirju jõuluvanalt saavad nii suured kui väiksed lapsed, emad, isad, vanaemad, vanaisad, lasteaia rühmad, kooli klassid ja isegi pere lemmikud koerad, kassid.

Keegi ei tea täpselt, millal hakati jõuluvanale või päkapikkudele kirju saatma. Arvatavasti on eeskujuks olnud 19. sajandi jõuluraamatud. 20. sajandi lapsed kirjutasid vargsi teadaande, et on oldud hea laps ja et jõuluvana võiks olla nii kena ja tuua kingituseks need ja teised vajalikud asjad. Mõnikord oli kirjas pikk loetelu ja teinekord paluti tuua kinke veel emale ja isale ning õdedele-vendadele – ikka nii, nagu kirjutaja tundis vajaliku olevat.

Kiri adresseeriti Jõuluvanale või Näärivanale. 20. sajandi teise poole postiametnikud kurtsid suure arvu jõuluvana- ja näärivana-kirjade üle. Väga palju oli aga selliseidki läkitusi, mis jäeti kodus aknale või lauale, et päkapikud need sealt ise õigesse paika viiksid. Sellise kirja kirjutamine oli ikka eriline saladus, mida toimetati vaikselt omaette. Kõige pingsam ooteaeg oligi kirja kirjutamise järel ja enne jõuluvana saabumist – kas ikka täidetakse südamesoov ja tuuakse ihaldatud kingitus.

Inglismaal Sheffieldis säilitatakse rahvaluulearhiivis peaaegu kümne aasta vältel jõuluvanale kirjutatud soovikirju. Näiteks palus 1978. aastal üks 11-aastane noormees, et jõuluvana saadaks talle koera, mis sellest, et ema saab selle peale rabanduse - ta lihtsalt ei jõua oodata, millal lubatud kolm aastat ooteaega täis saab. Teises kirjas palus mitu aastat noorem poiss, et jõuluvana saadaks talle raha, et ta saaks osta oma vanematele toredad kingitused.